Uutmise tuuled Nõukogude Liidus
11. märts 1985 – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee (NLKP KK) poliitbüroo valib partei uueks peasekretäriks Mihhail Gorbatšovi.
Veebruar 1986 – Gorbatšov kuulutab välja perestroika ja glasnosti, Nõukogude režiimi ulatusliku uutmise ja reformimise programmi.
Ilma dissidentideta elaksime kommunismis arvatavasti tänapäevani. Kuid sama kindlalt elaksime kommunismis veel praegugi, kui NSV Liidu juhtkonda poleks tabanud uutmise tuuled. Eriti oluline oli Mihhail Gorbatšovi, rahvasuus Gorbi, tõus kommunistliku partei (NLKP) peasekretäriks 1985. aastal.
Rahvas teab hästi, et kala mädaneb ikka peast. 1985. aastal, kui kolme aasta jooksul olid järgemööda surnud tervelt kolm tüürimeest – Leonid Brežnev, Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, ning juhtkonna keskmine vanus ületas 70 aastat, oli selge, et endistviisi jätkata ei saa. Valik langes noorema põlvkonna liidrile Gorbatšovile, kes paistis silma energilise juhina ja mis peamine, veendunud kommunistina. Just Gorbi oli see, kes algatas ulatuslikud reformid Nõukogude süsteemi tervendamiseks, mis – enamikele täiesti ootamatult – lõppesid kommunismi surma ning Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega.
Teadlased on üha enam veendunud, et revolutsioonide õnnestumiseks ei piisa rahva rahulolematusest, vaja on ka valitsejate valmisolekut süsteemseteks muutusteks. Dissidendid olid küll tülikad, kuid siiski liiga nõrgad, et võimu haarata.
Noorem kommunistide põlvkond, keda koondas Gorbi, nägi vajadust muutusteks. Nende kogemus oli teistsugune kui Brežnevi põlvkonna “gerontidel”. Nad ei võlgnenud oma karjääri massimõrvar Stalinile, vaid Nikita Hruštšovile, kelle ajal 1950.-60. aastatel valitsesid palju vabamad olud. Kavas oli Nõukogude ühiskonna- ja majandusmudeli põhjalik remont, mitte selle lõhkumine, kuid tulemus oli vastupidine. Gorbatšov ja ta mõttekaaslased ei saanud aru, et Nõukogude süsteemi lihtsalt polnud võimalik reformida.
Peamiseks tööriistaks Gorbi käes olid glasnost ehk avalikustamine. Süsteemi kitsaskohtade kritiseerimine pidi ergutama rahvast loovusele ja töökusele, ajama bürokraatidel jalad kõhu alt välja, panema aluse uuele mõtlemisele. Paraku ei olnud valikuline avalikustamine võimalik. Rahvas asus arvustama mitte ainult kitsaskohti, vaid Nõukogude süsteemi ennast. Troonilt tõugati Brežnev ja Stalin ning – oh häda! – viimaks ka Lenin. Nii tähendas glasnost kommunismile surmaotsust.
