Taavet ja Koljat ehk Kuidas väike Eesti impeeriumi lammutas
1975 – NSV Liit allkirjastab Helsingi julgeoleku- ja koostöö konverentsi lõppakti, millega lubab austada inimõigusi. Sellest saab hoogu juurde dissidentlus.
Detsember 1986 – Mihhail Gorbatšov vabastab koduarestist kuulsaima dissidendi, Nobeli rahupreemia laureaadi Andrei Sahharovi; vanglast vabanevad ka Eesti dissidendid.
23. august 1987 – Tallinnas Hirvepargis nõutakse meeleavaldusel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist.
Millal algas kommunismi lõpp Euroopas? Alguskuupäevade otsimine ajaloos on alati vaieldav. Võib isegi väita, et kommunistlikud süsteemid olid algusest peale surmale määratud, sest marksism-leninism oli vildakas õpetus. Ometi kestsid need inimvaenulikud režiimid Euroopas 40 aastat ja Nõukogude Liidus lausa 70 aastat. Kuidas nii?
Pika eluea aluseks ei olnud mitte rahva tahe, vaid kõikvõimsad julgeolekujõud (KGB), mis olid kompartei ja selle kitsa ladviku alluvuses. Kõikjal idablokis oli rahva omaalgatus täielikult maha surutud: keelatud olid sõltumatud ühendused, rahvakogunemised, vaba eneseväljendus. Selle tulemusel oli kodanik režiimi ees üksi ja kaitsetu. Need võtted on iga diktatuuri ABC.
Kommunistlikud diktatuurid nagu kõik diktatuurid kestsid tänu vägivallale. Nõukogude ideoloogias räägiti avalikult proletariaadi ehk töörahva diktatuurist ja revolutsioonilisest terrorist. Stalini ajal omandas terror massimõrva mõõtmed. Kuid pärast Stalini surma, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko valitsemisajal puudutas vägivald vaid kõige ohtlikumaid vastaseid. Siis tuli võimule Mihhail Gorbatšov, kes lootis kehtestada „inimnäolist sotsialismi“ ilma igasuguse terrorita. Kuid see ei olnud võimalik!
Esimesed, kes vägivalla raugemist ära kasutasid, olid dissidendid – aktiivsed valitseva korra vastased. Dissidentide suureks panuseks oli rahva äratamine ja ühendamine. Võitlust diktatuuri vastu ei vedanud mitte "seestpoolt õõnestajad" – komparteisse astunud karjeristid – vaid just dissidendid. Seejuures oli tegu täiesti tavaliste inimestega, keda aga tavakodanikest eristas üks: neil ei olnud suurt midagi kaotada. Enamik neist oli istunud pikki aastaid vangis, kaotanud hariduse ja karjääri. Nad olid KGB trotsimisel riskialtimad kui kaaskodanikud. Nende tegevuse motivaatoriks oli seejuures vaid puhas südametunnistus, veendumustele truuks jäämine. Ent ühiskonnas, kus enamik rahvast oli alatasa sunnitud oma tõekspidamistega vastuollu minema, oli see privileeg.
Eesti dissidendid tulid jõuliselt avalikkuse ette 1987. aasta 23. augustil Hirvepargi meeleavaldusega. Julgelt meenutati 50 aastat tagasi Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti ning nõuti Moskvalt salaprotokollide avalikustamist – mis tähendanuks ülestunnistust, et Stalin okupeeris Balti riigid ebaseaduslikult. Loosungitel nõuti muuhulgas ühemõtteliselt „Stalinlikud timukad kohtu alla!“. Hirvepark pani jää liikuma. Pärast seda tuli kava muuta Eesti NSV isemajandavaks, asutati esimene poliitiline partei jne.
Eestlastele meeldib mõelda, et just nemad lammutasid Nõukogude impeeriumi, et väike Taavet tappis hiiglasliku Koljati. Eesti olid tõepoolest oluliseks katalüsaatoriks Nõukogude Liidu lagunemises, kuid me ei tohi unustada lätlasi ja leedulasi. Just Läti dissidendid korraldasid esimese kommunismivastase meeleavalduse, meenutades 14. juunil 1987 1941. aasta küüditamise ohvreid.
